Piinad ja viinad Jüriööl Tartus

Eelmise postituse lõpp, et küll nüüd on hea minna Jüriöö teatejooksule, oli muide mõeldud irooniana. See ei pidanud olema ärasõnumine! Selleks see siiski osutus, sest nii hullu jooksu pole ma teinud enam ammu (kuigi tänavuse hooaja alguses on konkurents tihe).

Läksin Tartu kesklinnas rajale köhiseva ja ragisevana. Võtsin eelnevalt paratsetamooli (äkki poleks pidanud võtma, aga olen seda varemgi teinud). Sõin täpselt õigel ajal, enne jooksu pistsin veel paar kommi põske (äkki poleks pidanud, aga teen seda sageli ka jooksu kestel). Igatahes:

Minu väga tubli võistkonna eelnev, kolmas vahetus finišeerus 64 tiimi seas 15ndana. Hakkasin usinasti suruma ja esimesed kümmekond punkti õnnestus see päris hästi, tegin enda meelest täiesti tarku teevalikuid, kombineerides paratamatuid tõusuvõtmisi hästikalkuleeritud ringijooksudega. Ja siis: põmm! Toomemäelt uuesti all-linna Jaani kiriku juurde jõudes hakkas mu keha toimuva vastu jõuliselt protestima. Ma sain aru, et ilma naljata tuleks nüüd hakata päeva jooksul söödud toite suu kaudu väljutama. Pilt kõikus. Jätkasin liikumist, saades juba paarisaja meetri järel aru, et nüüd tuleks see jooks katkestada. Kuna minust sõltus veel nelja inimese tulemus, otsustasin katkestamist siiski edasi lükata, kuni jalalt kukun (mõtlesin viienda vahetuse ootel Raekoja platsil hängivale Markusele, kes Viljandist kohale oli tulnud ja puha).

Kõndisin ja sörkisin vaheldumisi, kogudes hoogu, et raja keskel Raekoja platsilt uuesti läbi minnes ikkagi jooksu teeselda. Tegin seda, aga Barclay platsil nurga taha kadudes jäin kõõksudes peaaegu seisma. Hinge tõmmatud, jätkasin edasivaarumist. Trepist üles tuikudes sattusin meeldivasse diskussiooni seal tipsutava punkarite (!) kambaga.

Punkar: miks ma ometi ei jookse, näe, mingu ma sealt trepist üles ja paremale.

Mina: ei jaksa

Punkar: tulgu ma siis nendega jooma

Mina: jaa, raudselt, kõik ongi vähese viina viga

Selle peale pistis üks punkaritest kepsaka sammuga minu kõrval trepist üles jooksma (!), endal kaks (!) pudelit viina käes. Seda kallist kraami oli ta lahkesti nõus minuga jagama. Mõtlesin korraks, kas suutäis viina võiks mind äkki aidata, kuid ei näinud mingit tõenäosust. Punkar vabandas seepeale, et ta ongi veidike nagu alkohoolik. Mina lohutasin teda, et kes meist poleks (kuigi mulle tundub, et meist kahest mina küll ei ole) 🙂 Lahkusime sõpradena.

Uuesti mäest üles jõudes tahtsin küll kõndida, aga mõtlesin all ootavale Markusele ja sundisin end jõuga sörkima. See kuidagi lausa õnnestus, kuigi oksemaitse oli endiselt suus (kahjuks ei räägi ma kujundlikult). Kaalusin põõsa taga minutise peatuse tegemist, aga mõtlesin ka seda edasi lükata, kuni õnnestub.

Ja siis. Teel 16ndast punktist 17ndasse vaatasin ma väga kribu trükiga kaarti esimest korda täiesti valesti, ja olin läbinud juba 90% teekonnast kõrgele mäkke 20ndasse punkti, kui taipasin, et olin õigest punktist totaalselt mööda jooksnud. Egas midagi, tagasi mäest alla ja mäest üles ja kirikuvaremetesse sisse. Just sel teekonnal meenus mulle, et mingil kahtlasel põhjusel oli ka meie meeskond varustatud GPS-iga ehk minu kakerdused on hiljem kõigile nähtavad…

Kui lõpuks pärast pikka kannatuste rada uuesti laugesse all-linna jõudsin ja finiši lõhna juba tunda oli, hakkas lõpuks õige pisut parem. Andsin vahetuse üsna pettunud näoga Markusele üle (kes hiljem minu kaotatud kaks kohta tagasi jooksis) ja mis seal salata, poetasin isegi väikese pisara, sest nii tulemus kui enesetunne olid haledad mis haledad. Etteruttavalt võib öelda, et jäin oma 54-minutise ajaga vahetuse 45ndaks. Minuga tavaliselt võrdväärsed konkurendid jooksid 41-45 minutiga. Oleks ma suutnud samuti kümme minutit kiiremini plagada, mis tervena oleks olnud üsna kindel, oleksime ühe koha võrra kindlasti tõusnud.

Tulemused

Meeskonnakaaslase Petri poolt hotellis London võetud sviidi saunas hakkas lõpuks veidike parem olla. Ei tea, kas see on nüüd positiivne või negatiivne järeldus, et meie klubi tiimidest kaugemale kui viimasesse ei võeta mind ilmselt enam pikka aega kui üldse (seekord olin kolmest tiimist tugevuselt teises, kuna tugevaid naisi nappis).

Huhh, ma ütlen.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s