Iga kevad algab trööstitul lühirajal

Kevadine Eesti MV lühirada on aastaid olnud üks mu õnnetumaid võistlusi. Minu lemmik oli aasta 2014, kui ma võistlesin veel N21 klassis, mul hakkas palavusega paha, hakkasin lonkima ja kaotasin eelviimasele võistlejale üle poole tunni 🙂 Oleks kaotanud kümmekond minutit vähem, aga hoolimata sellest, et ma polnud kaugeltki kontrollaega ületanud, oli kaks punkti maastikult juba ära korjatud. Läksin pärast metsa läbikammimist korraldajatelt õigust nõudma. Sain võimaluse need kaks piiksu ärakorjatud jaamades ära teha ja oma suurepärane tulemus ära vormistada.

Tänavu läks selle kõrval nigu lepse reega. Põlvamaal toimunud võistlusel läksin esimesse punkti küll ebakindlalt, aga ma kujutan ette, et kui viitsiksin raja sisse skaneerida, siis peaaegu otse. Ma lihtsalt pidevalt väga-väga kõhklesin ja üritasin ümbritsevat võsa ülima tähelepanuga silmitseda, et oma asukohas väga-väga kindel olla. Võitjale Merike Vanjukile kaotasin sel etapil ligi kolmekordselt.

Sealt edasi läks mul enda meelest küllaltki hästi. Liikusin aeglaselt, aga kindlalt. Peamine maastikuvorm osutus olevat järsk kuppelmaastik, kaetuna üsna värskete raiesmikega. Orienteeruja unelm, ma ütlen, ainult soid oli neil raiesmikel vähevõitu. Ahjaa, raiesmike kõrval laius katkematu tuulemurd. No ei jaksanud ma seal kihutada, ainult ronisin.

Viiendasse punkti minnes tegin ainsa tõsisema vea. Mõtlesin, et teid ma ei kasuta, katsun pigem minimeerida tõusumeetreid. Ilmselt oli see täiesti vale valik, kuna järsk tõus teed pidi on ikka parem kui pisut vähem järsk tõus vihasel raiesmikul. Ja seejärel leidsin ma end 5. punkti kõrval olnud väikese lageda vastasküljelt, kuhu ma sattusin ei-tea-kuidas. Ilmselt põhjapoolselt lagedalt tulles tegin mingi 90-kraadise vea, millest ei saanud ma aru ei siis ega nüüd. Õnneks olid vahemaad väikesed ja asukoht uuesti tuvastatav.

Jätkasin nagu ennegi ja arvasin, et ju mul väga halvasti ei lähegi. Nähes aga, et Merike Vanjuk lõpetas kogu 3,4km raja 26 minutiga, samas kui mina 56-ga… Ka järgnevad võistlejad olid maha saanud poole tunni ligi jääva ajaga. No ma ei tea, ma tõesti ei tea, on nad nüüd robotid või tulnukad. Ahjaa, lõppkokkuvõttes jäin ma siiski eelviimaseks – rajale oli sattunud peale minu veel üks inimsoo esindaja, kes jooksis minuga üsna samasse auku.

Eks tule sügavalt südame põhja vaadata ja teha juhtunust õiged järeldused 🙂

Tulemused

unnamed (1)

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s