Mõnus suvine sprindivõistlus

Sel korral oli mul iga-suvisest OK Orvandi sprindivõistlusest lausa kahju. Raplamaal toimuv üritus on alati väga mõnus olnud, sel aastal aga langes see ühele ajale miskisuguse rogainiga – ning kõvemad o-hundid eelistasid lühikesele sprindisutsakale rogaini. Nii jätkuski kõigile radadele kokku vaid 37 osalejat, neist minu klassi kolm. See aga ei vähendanud sugugi võistluse mõnusust, seda enam, et just oli kätte jõudnud esimene tõeliselt suvine päev.

Erinevalt eelmisest aastast ei olnud tegu linna-, vaid metsasprindiga. Natuke teedega pikitud võsa ning 300×400 meetrit metsa, keskmeks üksik mäekene. Meie raja punktidest valdav enamik nõudsid reljeefilugemise ja suuna peale jooksmise oskust. Pole kuigi kaelamurdev lähteülesanne, küll aga minu jaoks märkimisväärne seetõttu, et meie N35 klassiga sama rada jooksis ka N18 klass, kus joonel seisis 9-aastane Lisette.

Esmalt sain ma Lisette pärast esimest punkti umbes kümne minutiga kätte ning minu järel jõudis ta õigele teeotsale, kust suunduda teise punkti poole. Kolmas punkt jäi samale lagedale, aga sealt edasi kadusin ma Lisettel käest. Puhas jooksukiirus ei olegi meil kuigi erinev, kuid õnneks – tubli tüdruk! – ei hakanud Lisette pimesi minu järel liduma, vaid tegeles ka kaardi uurimisega, mis tempo alla viis.

Olles valinud 5. punkti minekuks otsetee ja vaadates, mis rada edasi toob, mõtlesin ma, et vaene Lisette lõpetab ilmselt nuttes nelja punktiga ja laskub sügavasse enesehaletsusse, millest tuleb teda järgnevatel päevadel järjepideva psühholoogilise mõjutustööga välja tõmmata. Aga see selleks, keskendusin esialgu oma jooksule.

Tavaliselt on mu vilets loomulik suunataju metsas orienteerumisel tuntavaks probleemiks. Seekord tegin hoolimata hea tempo hoidmisest siiski ainult ühe vea – ei saanud kohe kaheksandat punkti kätte, otsisin pilguga kõrget aeda ja käisin ka vasakul vaatetorni juures ära, kuid tegelikult oli tegu maadligi redutava kiviaiaga. Sealt edasi läks aga kõik ilusti. Võitsin oma klassi teist kohta pooleteise ja kolmandat kohta kahe ja poole minutiga. Nemad muidugi olid sünniaasta poolest N45 ja N50 klassi naised, nii et väga peadpööritava saavutusega selles mõttes tegu polnud. Võita on aga ikka tore 🙂

Kuid mis sai sellel toredal metsamaastikul Lisettest? Noh, pärast tunnipikkust metsas ringi traageldamist tuli ta tõesti välja, pisarad silmis. Aga punktiaegadega paberilipik paljastas kaks vägagi üllatavat asjaolu. Esiteks – Lisette ei võtnud järjest ära mitte neli, vaid lausa üheksa punkti! Ehk mitu punkti ka päris metsast, mille osas tal treening sisuliselt puudub. Teiseks – tegelikult võttis ta pärast seda ära ka iga viimase kui ülejäänud punkti, ainult et täiesti suvalises järjekorras (nagu ma saan aru, siis lihtsalt teiste orienteerujate järel ringi silgates). Aga ta pingutas ja ei andnud alla. Kokkuvõttes kiitsin teda ennastunustavalt ja lõpuks leidis ka tüdruk ise, et ju ikka läks hästi 🙂 Loomulikud eeldused heaks orienteerumiseks on tal igatahes oluliselt paremad kui minul.

Tulemused

unnamed

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s