Tallinna meister ja elu esimene ametlik protest

Juba mitmendat aastat on minu lemmik-o-jooksudeks sprindid. Kuna joosta ei jaksa ja orienteeruda ei oska, siis selline kiire sutsakas võimaldab enne finišisse jõuda, kui kumbki neist probleemidest kõikehõlmavaks muutub 🙂 Okei, minu viimaste aastate parim tulemus pärineb segastel põhjustel hoopis öiselt tavarajalt, aga see selleks…

Tänavu on sprintide alal valikut tavalisest vähem, kuna osprint.ee mitmed toredad jooksud on kahjuks ära jäänud. Samuti näib olevat ära jäänud Tallinna MV sprinditeade. Aga kalendrisse allesjäänud sprintidest toimus tervelt kolm viimase nädalaga.

Esiteks Tallinna MV individuaalrada. Asukohaks Lilleküla, millest eelmise aasta teatejooksult mäletasin, et rasket rada seal teha ei õnnestu – tuleb vaid liduda, nagu mahvi on. Minul sel korral ei olnud. Mahedavõitu ilm tundus mulle jooksu ajal rusuvalt palavana, ajas iiveldama, mingit minekut ei olnud, vahepeal kõndisin korduvalt. Naljakas nuriseda, kuna tegelikult tulin ma teist aastat järjest N35 klassi Tallinna meistriks, aga meil oli tänavu vaid kolm osalejat – ja N40 klassi võitjale kaotasin täpselt samal rajal kahe ja poole minutiga. Võib öelda, et kalendriga.

Sellelt taustalt ei ajanud ma õnneks laupäevase Eesti MV individuaalraja eel lootusi kõrgele. Tark tegu, kuna ilm oli taas kord palav ning jooksuvõistlus on ainus olukord, kus ma palavust ei armasta. Teadsin, et liiga kõvasti pressimine Viljandi lossimägede seinakujulistel nõlvadel lõpeks pooleldi pilditu olekuga, nii et jätsin viimase käigu sisse panemata – mis parata. Olin nädala alguses arvanud, et võiksin saavutada viienda koha üheksa võistleja seas. Kaotasin siiski ka ühele naistest, keda pidasin teoreetiliselt võimalikuks võita – 18 sekundiga. Üks päris tugevatest jättis aga punkti võtmata ja nii lõpetasingi eeldatud viienda kohaga. Seekord siis sedasi.

Olin end kirja pannud ka enne järgmise päeva teatejooksu toimuvale öisele tavarajale, aga jalad huugasid ja tohutu väsimus oli peal. Kuna olin olnud rampväsinud juba mitmendat õhtut järjest, tegin järelduse, et mind kummitas ka mingi pisik või batsillus. Otsustasin targu meie AirBnB öömajja magama jääda ja anda endast parim teatejooksul. Nähes GPS-jälgimisest ja kuuldes hiljem muljetest, millise võsaraiumisega oli tegu, langetasin ainuõige otsuse. Magasin üheksa tundi nagu kivi (kui jätta välja kell 5.40 akna tagant möödunud väsinud piduliste häälekas mõmin).

Teatejooksu päevaks – mis viis osalejad taas kord Viljandi lossimägedesse – oli ilm õnneks jahenenud. 18 kraadi ja seenevihm meeldisid mulle ühtäkki väga. Minu kanda oli SK100 teise võistkonna viimane vahetus ja sain rajale tegelikult üleüldse kõige viimase jooksjana. Ühisstarti siiski ei jäänud, sain teate kenasti Andreselt üle võtta.

Nii Andres kui esimeses vahetuses jooksnud Juta soovitasid kasutada sildu, kus vähegi võimalik. Esimesse punkti minnes tundsin korra kõhklust minna kohe vallikraavi ületama, kuid mõtlesin, et hüva nõu ei tasu eirata ning lippasin edasi esimese silla poole. Hiljem GPS-ilt nägin, et tippnaised ründasid siiski kraavi, aga mina, vaadake, mängin teistsuguse käega kui nemad 😉

Teise punkti minnes nägin veel eelviimasena startinud võistleja, oma õe Meeli TON-i klubi vormis selga. See punkt oli aga hajutusega ning Meeli variant oli raskem ja kaugemal, nii et ta kadus mul silmist. Hiljem selgus, et sain tal kenasti eest ära ja me ei näinud enam kumbki üksteist rajal. See möödumine meie kohta siiski ei parandanud, kuna Meeli võistkond oli juba tühistatud.

Tagumistes, metsastes mägedes, kus nii mõnigi tegi suuri vigu, läks mul üle ootuste hästi. Kõik künkad olid õiges kohas, ma teadsin pidevalt, kus ma viibisin. Arvasin ka, et mul pole enam kedagi püüda ja võin kulutada kõik vajalikud sekundid kaardi uurimisele. Ennäe imet, kuskil viienda punkti kandis leidsin enda eest aga Tammede teise võistkonna ankruneiu. Joosta jaksas ta minust natuke paremini, kuid liikus veidi kaootilisemalt. Mõni sekund temast maas, jõudsime tagasi võistluskeskusse 9. punkti. Pärast 10ndat pööras tema paremale, mina aga suutsin märgata ainult vasakult mineku varianti. Kõige targem oleks olnud ilmselt minna tõesti paremale ja trügida kitsa võsariba kõrvale õhkõrnale kollasele joonele, kust nii mõnigi läks ja kiitis. Minu konkurendil aga ilmselt elegantne lahendus ei õnnestunud, sest rohkem me üksteist ei näinud ja mul õnnestus finišeerida rohkem kui minut enne teda. Nii et parandasin meie kohta viimasest eelviimaseks. Hurraa!

Tulemused

Peaaegu oleks aga kõik lõppenud väga nutuselt. Olin teinud enda kohta hea jooksu – läbinud oma vahetuse 10nda ajaga (selle rajavariandi lõikes 11nda ajaga) 18 võistkonna seas ning seda veel põhiklassis. Olin ka möödunud kahest võistkonnast, mis siis, et üks neist tegelikult tühistatud oli. Minu finišeerimise ajal käis aga juba ammu autasustamine ning korraldajad olid asunud starti kokku tõmbama, asetades selle käigus katastroofilisel kombel ühe nullimisjaama otse ajavõtuputka juurde, täpselt mahalugemisjaama ette. Endast kõik andnud finišeerija (loe: mina) virutas oma SI-pulga muidugi just sinna nullimisjaama. Õnneks üks korraldaja nägi, mis juhtus, ja ahastas koos minuga. Kõik oli läinud. Pulk oli tühi kui prillikivi. IT-mees teatas putkast külma näoga, et punktides olevate jaamade põhjal nad andmeid taastama ei hakka. (S.t see on alati võimalik, aga vastus oli selline, et nad ei tee seda.)

Sellise vastuse peale – mitte õnnetuse kui sellise peale – viskas mul juhtme ajutiselt kokku. Läksin ajavõtuputka taha ja hakkasin lihtsalt nutma. No mida hekki!? Mängus on ju kogu võistkonna tulemus ja võistlusel osalemise mõttekus ja tegu oli selgelt korraldajate veaga. Mis siis, et meie koht polnud hea – küsimus oli puhtalt põhimõttes!

Õnneks nägid minu ahastust pealt kaks minu N35 klassi konkurenti Helle ja Kadri, kes ärgitasid mind koheselt protesti kirjutama. Nende vaimsel toel kõmpisingi jätkuvas vihmasajus peakorraldajat otsima. Vormistasin pastaka ja paberi abil protesti ja suundusin siis auto juurde, et veel natuke hale olla ja midagi kuiva selga saada.

Protest lõppes õnnelikult (tegelikult ongi korraldavas klubis väga mõistlikud ja toredad inimesed) ja meie võistkond sai auga teenitud eelvimase koha protokollis kätte.

Täpselt sama olukord olla Eesti MV-l muide viimastel aastatel varemgi korra juhtunud – finiši juurde oli materialiseerunud ootamatu nullimisjaam, mida üks võistleja ka kasutas. Loodetavasti jääb kaks sedakorda kolmandata 🙂 Lõpp hea ja need teised väärt sõnad.

Eesti MV sprindi individuaaljooksu kaart:

Viljandi sprint N35Eesti MV sprindi teatejooksu minu vahetuse kaart:

Viljandi sprint teade 4

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s