Nõiutud Une-Mati Eesti MV pikal rajal

Olete ehk lugenud lasteraamatut “Une-Mati rannakülas”, kus sinise padja kujuline tegelane Une-Mati metsas nõitud kivi patsutas? Läbimõtlemata tegu päädis sellega, et Une-Mati kõndis nõrkemiseni ringiratast ümber selle kivi. Tavaliselt kasutas ta hätta sattudes nõiasõnu, mis päästsid ta igast probleemist. Nüüd aga moondusid nõiasõnad koomilisel viisil ja tolku polnud neist muhvigi.

Umbes sama lugu nagu sinisel padjamehikesel juhtus ka minul, kes ma laupäeval asusin kangelaslikult starti Eesti MV pikal rajal. Ma ei ole mingi kestvussportlane, õigemini on vastupidavusega lood lausa nigelad. Nii oligi tegu minu elu esimese pika rajaga. Kõigest 10km distants tundus siiski julgustav ja lubasin suure suuga tulla välja kolme tunniga, lootes, et reaalselt õnnestub tulla ikka oluliselt kiiremini. Samas oli ka EOLi volinik kahtlustanud, et sellest metsast tullakse välja aeglasemalt, kui rajameister unistab.

Algas kõik igatahes hästi. Valisin esimesse punkti minnes vist ainsana hea teevariandi, teised läksid vasakult lagendikke mõõtma. Nägin punktis vähemalt kolme oma klassi naist (jooks algas ühisstardiga), kellest kaks on minu jaoks tavaliselt täiesti püüdmatud. Sörkisin rahulikult edasi, päike paistis, väike seljakott spordijoogiga oli kaasas ning ma järjekindlalt ka jõin, et ootamatut vedelikupuudust vältida.

Esimese nn liblika viimases punktis leidsin end olevat üheskoos Pillega, kellega tihtipeale kahekesi raskemate võistluste viimaseid kohti täidame. Võtsime koos ka 15. punkti ja asusime teele 16ndasse. Olin natuke õnnetu, et ma polnud sellel pikal tee-etapil üksinda, oleks saanud võibolla paremini keskenduda, kuna mõningane väsimus andis juba tunda. Vahepeal kõndides sain aru, et jalad kergelt värisevad.

Pille tegi ettepaneku teed mööda mitte päris võistluskeskusse minna, vaid kasutada head võimalust lõigata. Vaatasin, et tõepoolest, võimalus lõigata on mõistlik. Metsa mindud, hakkas Pille hoidma vasakule, mina aga vaatasin läbi puude kumava raiesmiku järgi, et peaks minema natuke paremale. Kõik klappis. Ja siis ühtäkki… enam ei klappinud. Olin kaldunud otsustavalt veelgi rohkem paremale ja suunalt täiesti kõrvale vajunud. Sain siiski aru, kus olen, ja jõudsin kenasti joogipunkti. Sealt edasi kadus aga kõik käest.

Kulutasin järgmisele viiele punktile 35 minutit seosetut tuikumist. Ma pole kunagi tundnud, et väsimus nii rängalt mõistusele mõjuks. Ükskõik, kuidas ma proovisin maastikku tõlgendada ja jõuga püsida valitud suunal, olin ma kohe järgmisel hetkel uuesti suunast kõrvale kaldunud ja kaardil kadunud. Pool mõistust sai aru, et ma peaksin antud vaimses seisus jubedalt keskenduma, aga teine pool lihtsalt ei suutnud seda ja avastas end katkematult kadununa. Eriti ränk oli 21. punkt, mille ümber laius kõige hullem tuulemurd (vist seal kaotas ka seekord eliitklassis jooksnud Merike Vanjuk igasuguse lootuse ja katkestas pärast mõningat ringituhlamist). Kuna iga meeter oli füüsiliselt nii raske läbida, ei julgenudki õieti kuskile minna, sest midagi ei klappinud ja iga järjekordne leitud soolapp oli vale. (Hiljem läbitud teekonda vaadates on masendaval kombel näha, et hoolimata meeltesegadusest läksin ma alguses ju täiesti täpselt punkti peale, siis aga keerasin joonelt 90 kraadi paremale…)

Lõpuks 21. punkti kätte saanud, leidsin sealt ka ühe sama lootusetu näoga umbes 70-aastase mehe. Ta nentis, et see on tema jaoks vale punkt, ja uuris, kus see kaardil asub. Tuvastasin, et tegelikult on see punkt siiski ka temal olemas, järjenumbriga 14. Küsisin, mitmendasse punkti ta on teel. Mees pakkus esmalt, et 12ndasse. Seejärel taipas, et ikka 13ndasse. Patsutasin teda mõttes õlale ja mõistsin täielikult.

Seejärel sain aru, et midagi peaks ette võtma ka selle aja peale pidevat valu põhjustavate jalgadega. Tunnetasin vähemalt nelja piinarikast rakku. Polnud ka ime, kuna olin sunnitud otse enne starti uued naelikud ostma – vanad olid pärast hiljutist päevakut jäljetult kadunud. Istusingi maha ja asusin rahulikult jalgu plaasterdama. Oma viis minutit istusin ja plaasterdasin. Tõusin siis püsti ja ennäe! mu mõistus oli tagasi kodus. Olin nõiutud kivi juures vist komistanud ja ringist välja saanud.

Edasi kimbutas mind ainult füüsiline väsimus. Liikusin kõndides, aga ilusti ja sain kogu aeg aru, kus ma olen (!). Viimase punkti poole komberdades vaatasin kella ja nägin seal läbitud aja juures numbreid 2:55. Kolm tundi oli veel saavutatav! Uskumatu küll, aga ma hakkasin tegema mingeid jooksmisele sarnanevaid liigutusi. Lõpuaeg: 2:58:31! Aijee. Ma olin lõpetanud!

Ega selle kohta rohkem öelda polegi. Loodetavasti hakkab sellise rassimise peale lõpuks mingigi vorm paranema. Ahjaa, kadunud jalanõud tulid ka täna välja. Lebasid õndsas rahus magamistoas peeglilaua all, ilusti kilekoti sees 🙂

Tulemused

EMV PIKK N35 small_track2

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s