Tagasi rajal!

Viimased paar kuud olen ma jooksmas käinud umbes kord kolme nädala jooksul. Olgem ausad, millegi arvelt peab see magistriõppes õppimise lõbu ju tulema. Nüüd siiski õnnestus orienteeruma jõuda ning lausa kahel päeval järjest.

Esiteks, esimest korda sel aastal – siseorienteerumine, mille võttis korraldada TON uues GAGi õppehoones Kalamajas. Koolimajad on siseorienteerumises alati see keerulisem variant, kus tuleb mõelda kolmemõõtmeliselt ja näha korruste vahele peidetud ühendusteid. Lisaks ühesuunalised koridorid, tupikud jms. Sedakorda lubati lisaks treppidele liikumisteena ka ronimisseina, nii et paljutõotav üritus!

Esimesel eeljooksul läks mul valdavalt väga hästi, ainult teel seitsmendasse punkti ei taibanud ma, et kuuendast edasi alla joostes ei jõua ma mitte ülesviiva trepini, vaid alumisele korrusele labürinti, kust trepini ei pääse kohe kuidagi. Vähemasti hiljem, kui tuli päriselt seal labürindis toimetada, oli selle võrra lihtsam. Tulemus – üllatav üleüldine teine koht kõigil radadel jooksnud 48 naise seas! Ainult Teele Telgmale kaotasin poole minutiga ja tema on ka koondise tasemel jooksja.

Teises jooksus lasin vist esimese jooksu suhtelisel lihtsusel end pimestada. Sattusin olukorda, kus pidin 4. korruselt 5ndale minema 3. korruse kaudu, sest muidu lihtsalt ei pääsenud läbi. Laskusin 3ndale, jooksin läbi korruse, tõusin 4ndale – ja valisin seal vale, ühesuunalise koridori, nii et pidin karusselli uuesti alustama. See pani kogu edasisele jooksule põntsu, kõik läks kobamisi. Kaotasin võitjale Sigrid Ruulile kaheksa minutiga, kuid kahe jooksu kokkuvõttes pääsesin siiski 5nda kohaga A-finaali kuue parema hulka.

Veel paari aasta eest nägid mu siseorienteerumised välja nii, et kihutasin end eeljooksudega kuidagi kas A- või enamasti B-finaali, seal aga oli toss täiesti väljas ning tuikusin lõpuni pooleldi kõndides. Eelmisel hooajal läks juba kõvasti paremini. Nüüd kaasvõistlejaid vaadates mõistsin, et minu ootuspärane koht oleks neljas – Teele, Sigridi ning Eesti parima siseorienteeruja Kairi Tuulmägi järel (vahel Kairi küll eeljooksudes koperdab nagu selgi korral, kuid finaalis üliharuharva). Ülejäänud kaks konkurenti olid minust paari vanuseklassi võrra vanemad ja neid ma olen sagedamini võitnud kui vastupidi.

Kohe esimese punktiga jooksis mul protsessor kokku. Võtsin kaardi 180 kraadi valesti ette, jooksin valesse maja otsa ning mediteerisin pikalt, vaadeldes kilega tõkestatud teed välisukseni, mille küljes ripus täiesti vale numbriga punkt. Lõpuks jõudsin õigesse punkti kahe ja poole minutiga, ehk kulutasin meditatsioonile vales majanurgas umbes kaks minutit. Sealt edasi jooksin uhkes üksilduses. Kümnepunktise avaringi lõpus kaardivahetuspunktis kuulsin siiski, et olen üllatuslikult kolmandal kohal! Hilisemaid tulemusi vaadates kahtlustan, et näiteks Teele sai maha mingi suurema veaga (kahjuks etapiaegu pole välja pandud, nii et neid võrrelda ei saa).

Edasi läks mul enda meelest stabiilselt. Jaksasin ka joosta, võtsin viimaks ometi kasutusele eeljooksudel kartust tekitanud ronimisseina, mis tegelikult tõusis mitmes tasemes ja nurga all, nii et seda pidi sai täiesti vabalt kolmanda ja neljanda korruse vahel nii üles kui alla liigelda.

Viimaseks ringiks tabas mind taas mingi ajukramp ja kõhklesin eelviimasest punktist viimasesse minnes, kas mitte minna üles mööda sedasama treppi, mille ülemises otsas ma olin teel esimesse punkti nõutult mediteerinud – sest sealt ei saanud läbi! Tulin mõistusele (seda julgustas tegema ka parajasti mööda jalutav, juba lõpetanud Kairi), pöörasin rahulikult labürindi juurde tagasi ja sain raja lõpetatud – siiski neljandana Kairi, Sigridi ja Teele järel. Olgem ausad, see oli ka minu jaoks kõige õiglasem koht, nii et oleks patt mitte rahul olla.

Arvestades ebaharilikult suurt osalejate arvu, läks hästi kogu meie seltskonnal – B-finaali pääses ka mu õde Meeli, samuti Andres, seda küll tänu sellele, et üks eesolijatest jooksust loobus.

Tulemused ja kaardid

Täna tegime veel pärast külma ilma üle kõhklemist rõõmsalt kaasa linnaorienteerumise etapi Lasnamäe spordihalli juures. Kõige tähelepanuväärsem selle jooksu juures oli aga lugu sellest, kuidas ma läksin rajale napilt enne stardi sulgemist ja nii, et tegelikult oleks pidanud hädasti külastama seda va parimat kohta. Aga ei olnud võimalust. Nii ma siis piilusin siia ja sinna põõsaste ja majanurkade taha, kuid ühtki varjatud kohta ei leidnud ma teps mitte. Probleem hakkas võtma juba kriitilisi mõõtmeid, kui ühtäkki – ma ei suutnud oma silmi uskuda – nägin ma ühe kortermaja ees, lihtsalt niisama kõnnitee serval seismas teisaldatavat kemmergut! Liginesin ettevaatlikult, arvates, et ju on see imetabane ilmutis vähemasti lukustatud. Aga palun väga, see kemmerg oli avatud, see kemmerg oli puhas – ja seal oli KAKS RULLI PABERIT!!! Keset Lasnamäed, kortermaja ees murul! Ja räägitakse, et maagia on maailmast kadunud, hahh!

Linnaorienteerumise tulemused

Järgmiste kordadeni!

Siseorienteerumise esimese eeljooksu kaart (kolmanda ja neljanda korruse vahel keskel ühesuunalise noolega märgitud kaldtee on ronimissein; finaalis oli see kahesuunaliselt läbitav):

1n

Nõiutud Une-Mati Eesti MV pikal rajal

Olete ehk lugenud lasteraamatut “Une-Mati rannakülas”, kus sinise padja kujuline tegelane Une-Mati metsas nõitud kivi patsutas? Läbimõtlemata tegu päädis sellega, et Une-Mati kõndis nõrkemiseni ringiratast ümber selle kivi. Tavaliselt kasutas ta hätta sattudes nõiasõnu, mis päästsid ta igast probleemist. Nüüd aga moondusid nõiasõnad koomilisel viisil ja tolku polnud neist muhvigi.

Umbes sama lugu nagu sinisel padjamehikesel juhtus ka minul, kes ma laupäeval asusin kangelaslikult starti Eesti MV pikal rajal. Ma ei ole mingi kestvussportlane, õigemini on vastupidavusega lood lausa nigelad. Nii oligi tegu minu elu esimese pika rajaga. Kõigest 10km distants tundus siiski julgustav ja lubasin suure suuga tulla välja kolme tunniga, lootes, et reaalselt õnnestub tulla ikka oluliselt kiiremini. Samas oli ka EOLi volinik kahtlustanud, et sellest metsast tullakse välja aeglasemalt, kui rajameister unistab.

Algas kõik igatahes hästi. Valisin esimesse punkti minnes vist ainsana hea teevariandi, teised läksid vasakult lagendikke mõõtma. Nägin punktis vähemalt kolme oma klassi naist (jooks algas ühisstardiga), kellest kaks on minu jaoks tavaliselt täiesti püüdmatud. Sörkisin rahulikult edasi, päike paistis, väike seljakott spordijoogiga oli kaasas ning ma järjekindlalt ka jõin, et ootamatut vedelikupuudust vältida.

Esimese nn liblika viimases punktis leidsin end olevat üheskoos Pillega, kellega tihtipeale kahekesi raskemate võistluste viimaseid kohti täidame. Võtsime koos ka 15. punkti ja asusime teele 16ndasse. Olin natuke õnnetu, et ma polnud sellel pikal tee-etapil üksinda, oleks saanud võibolla paremini keskenduda, kuna mõningane väsimus andis juba tunda. Vahepeal kõndides sain aru, et jalad kergelt värisevad.

Pille tegi ettepaneku teed mööda mitte päris võistluskeskusse minna, vaid kasutada head võimalust lõigata. Vaatasin, et tõepoolest, võimalus lõigata on mõistlik. Metsa mindud, hakkas Pille hoidma vasakule, mina aga vaatasin läbi puude kumava raiesmiku järgi, et peaks minema natuke paremale. Kõik klappis. Ja siis ühtäkki… enam ei klappinud. Olin kaldunud otsustavalt veelgi rohkem paremale ja suunalt täiesti kõrvale vajunud. Sain siiski aru, kus olen, ja jõudsin kenasti joogipunkti. Sealt edasi kadus aga kõik käest.

Kulutasin järgmisele viiele punktile 35 minutit seosetut tuikumist. Ma pole kunagi tundnud, et väsimus nii rängalt mõistusele mõjuks. Ükskõik, kuidas ma proovisin maastikku tõlgendada ja jõuga püsida valitud suunal, olin ma kohe järgmisel hetkel uuesti suunast kõrvale kaldunud ja kaardil kadunud. Pool mõistust sai aru, et ma peaksin antud vaimses seisus jubedalt keskenduma, aga teine pool lihtsalt ei suutnud seda ja avastas end katkematult kadununa. Eriti ränk oli 21. punkt, mille ümber laius kõige hullem tuulemurd (vist seal kaotas ka seekord eliitklassis jooksnud Merike Vanjuk igasuguse lootuse ja katkestas pärast mõningat ringituhlamist). Kuna iga meeter oli füüsiliselt nii raske läbida, ei julgenudki õieti kuskile minna, sest midagi ei klappinud ja iga järjekordne leitud soolapp oli vale. (Hiljem läbitud teekonda vaadates on masendaval kombel näha, et hoolimata meeltesegadusest läksin ma alguses ju täiesti täpselt punkti peale, siis aga keerasin joonelt 90 kraadi paremale…)

Lõpuks 21. punkti kätte saanud, leidsin sealt ka ühe sama lootusetu näoga umbes 70-aastase mehe. Ta nentis, et see on tema jaoks vale punkt, ja uuris, kus see kaardil asub. Tuvastasin, et tegelikult on see punkt siiski ka temal olemas, järjenumbriga 14. Küsisin, mitmendasse punkti ta on teel. Mees pakkus esmalt, et 12ndasse. Seejärel taipas, et ikka 13ndasse. Patsutasin teda mõttes õlale ja mõistsin täielikult.

Seejärel sain aru, et midagi peaks ette võtma ka selle aja peale pidevat valu põhjustavate jalgadega. Tunnetasin vähemalt nelja piinarikast rakku. Polnud ka ime, kuna olin sunnitud otse enne starti uued naelikud ostma – vanad olid pärast hiljutist päevakut jäljetult kadunud. Istusingi maha ja asusin rahulikult jalgu plaasterdama. Oma viis minutit istusin ja plaasterdasin. Tõusin siis püsti ja ennäe! mu mõistus oli tagasi kodus. Olin nõiutud kivi juures vist komistanud ja ringist välja saanud.

Edasi kimbutas mind ainult füüsiline väsimus. Liikusin kõndides, aga ilusti ja sain kogu aeg aru, kus ma olen (!). Viimase punkti poole komberdades vaatasin kella ja nägin seal läbitud aja juures numbreid 2:55. Kolm tundi oli veel saavutatav! Uskumatu küll, aga ma hakkasin tegema mingeid jooksmisele sarnanevaid liigutusi. Lõpuaeg: 2:58:31! Aijee. Ma olin lõpetanud!

Ega selle kohta rohkem öelda polegi. Loodetavasti hakkab sellise rassimise peale lõpuks mingigi vorm paranema. Ahjaa, kadunud jalanõud tulid ka täna välja. Lebasid õndsas rahus magamistoas peeglilaua all, ilusti kilekoti sees 🙂

Tulemused

EMV PIKK N35 small_track2

Vettinud odüsseia tavarajal

Kui ma eelmisel pühapäeval pärast Kütiorus toimunud Eesti MV orienteerumise tavarada oma vanemaid külastasin, mainis isa nagu mokaotsast enne hüvastijättu, et ta vist ei hakka küsima, kuidas mul võistlusel läks. Noh et tulemused räägivad enda eest ise.

Numbrid on tõesti kõnekad – 25 minutit kaotust eelviimasele -, kuid pisut saab neid siiski kommenteerida.

Nähes minu klassis osalejate nimekirja, mõistsin ma, et võin neist võita ehk ainult ühte – minu kunagist noorteklasside konkurenti, kes vahepealsed 15-20 aastat vist pausi on pidanud. Üleüldiseks eesmärgiks seadsin aga mitte kaotada Merike Vanjukile üle kahe korra. Mis siin ikka mingist kohast unistada – või kui, siis eelviimasest.

Võistluspäeval jõudsime parklasse kohale veel ilma vihmata, kuigi Tartu poolt tulijad rääkisid, et seal olla sadanud nii, et tuli auto korduvalt tee äärde seisma jätta. (Meie saabusime seekord Pärnu poolt, kuna olime Andrese ja Kataga väikesel ringreisil.) Peagi jõudsid rajupilve haledad, kuid järjekindlad jäänused ka meieni, lahkumata muide enne sügavat ööd.

Vihm jooksu ei riku, kui tegu pole just erilise tormiga. Samuti ei süüdista ma kaarti, rajameistrit ega konkurente. Esimesse punkti minnes tundsin veel mõningast särtsu, aga ühtäkki leidsin end laialivalguval maastikul täiesti kadununa. Kolme minutiga lendas selga Maret Vaher, kes kadus kuskile vasakule. Kuni ma nõutult kaarti uurisin, jõudis ta teisegi korrale nähtavale ilmuda ja kaduda, samuti möödus mu eest kuus minutit hiljem startinud Merike Vanjuk, kes kihutas nii, nagu ajaks teda taga hullunud emakaru. Kui karu ei järgnenud, mõistsin, et Merike on ilmselt äsja punkti kätte saanud – sain kaardi selle teooriaga kuidagi klappima ja laveerisingi ebakindlalt punkti. Hiljem sain teada, et samas piirkonnas asunud esimeste punktidega tehti vigu massiviisiliselt, sealhulgas isegi eliitklassis kuni 20 minutit. Mina esinesin umbes poole väiksema veaga.

Edasi oli särts kadunud, sain aru, et oma parimat anda ei õnnestu. Kütioru järsku kallast tuli võtta küll ainult ühel korral, samuti ei sattunud ma orgu ületades nii vesisesse sohu, et oleks võinud ujuma hakata (Andres sattus). Aga ikkagi ei leidnud ma seda sisemist mootorit, mis oleks suutnud mind veenda, et ma tegelikult jaksan küll. Olin teel neljandasse punkti, kui ühtäkki nägin enda taga teel taas kord Merike Vanjukki, kes nüüd kihutas juba meie kaheksanda punkti suunas, imaginaarne karu endiselt kannul. Tema reibas samm suutis mind innustada vaid… pisut.

(Peab ka mainima, et teel teise punkti nägin ma metsas päris reaalset looma. Uurisin kaarti, kui paarikümne meetri kaugusel hakkas võsa ragisema. Oodatud orienteeruja asemel väljus sealt pesuehtne põder, kes jõulise tempoga edasi kappas, õnneks minust eemaldudes.)

Kuni 11. punktini kulges mu jooks stabiilselt, vigu eriti ei teinud, sörgist enamat ka välja ei pigistanud. 11. punktiga sattusin aga kitsikusse, kuna punkti juures oleva raiesmiku alumisel äärel kükitas üks minu otsitavaga täpselt sarnane tilluke soo, mida kaardil teps mitte ei leidu. Vaatasin küll, et olen raiesmikule liiga lähedal, aga kõndisin siiski mõtlikult piki soo äärt edasi-tagasi ja vaatlesin seda nõudlikult. Paar minutit panin sinna hakkama.

Lõpetades olin viimsegi ihurakuni märg ja täiesti väsinud – mida tõestas ka mitu tundi pärast lõpetamist kestnud ohjeldamatu külmatunne. Naljakas küll, kuid oma eesmärgi ma täitsin – pika puuga kõiki võitnud Merike Vanjuki kahekordne aeg oleks olnud 1:49:42, minul aga 1:46:34 (distantsiks 7km, reaalselt läbisin 9,87km). Miskipärast väga hea tunne siiski polnud.

Ahjaa, ainsat reaalset konkurenti oleksin suutnud võita küll – kui ta poleks pärast 1 tunni ja 57 minutiga üheksandasse punkti jõudmist järgmise asemel mingit vale punkti võtnud. Tulla oli tal selleks hetkeks imevähe, nii et kahju kohe.

Samas oli positiivne tulem võistlusest see, et mu jõuvarud ei olnud finišisse jõudes siiski ammendunud, nii et küpses lausa mõte sel aastal esmakordselt ka Eesti MV pikal rajal osaleda. Distantsid on seal tavaliselt 12km kanti, aga maastik ei ole väga-väga nõudlik. Eks näis, kas julgen mõtte ka teoks teha.

tavarada n35

Tallinna meister ja elu esimene ametlik protest

Juba mitmendat aastat on minu lemmik-o-jooksudeks sprindid. Kuna joosta ei jaksa ja orienteeruda ei oska, siis selline kiire sutsakas võimaldab enne finišisse jõuda, kui kumbki neist probleemidest kõikehõlmavaks muutub 🙂 Okei, minu viimaste aastate parim tulemus pärineb segastel põhjustel hoopis öiselt tavarajalt, aga see selleks…

Tänavu on sprintide alal valikut tavalisest vähem, kuna osprint.ee mitmed toredad jooksud on kahjuks ära jäänud. Samuti näib olevat ära jäänud Tallinna MV sprinditeade. Aga kalendrisse allesjäänud sprintidest toimus tervelt kolm viimase nädalaga.

Esiteks Tallinna MV individuaalrada. Asukohaks Lilleküla, millest eelmise aasta teatejooksult mäletasin, et rasket rada seal teha ei õnnestu – tuleb vaid liduda, nagu mahvi on. Minul sel korral ei olnud. Mahedavõitu ilm tundus mulle jooksu ajal rusuvalt palavana, ajas iiveldama, mingit minekut ei olnud, vahepeal kõndisin korduvalt. Naljakas nuriseda, kuna tegelikult tulin ma teist aastat järjest N35 klassi Tallinna meistriks, aga meil oli tänavu vaid kolm osalejat – ja N40 klassi võitjale kaotasin täpselt samal rajal kahe ja poole minutiga. Võib öelda, et kalendriga.

Sellelt taustalt ei ajanud ma õnneks laupäevase Eesti MV individuaalraja eel lootusi kõrgele. Tark tegu, kuna ilm oli taas kord palav ning jooksuvõistlus on ainus olukord, kus ma palavust ei armasta. Teadsin, et liiga kõvasti pressimine Viljandi lossimägede seinakujulistel nõlvadel lõpeks pooleldi pilditu olekuga, nii et jätsin viimase käigu sisse panemata – mis parata. Olin nädala alguses arvanud, et võiksin saavutada viienda koha üheksa võistleja seas. Kaotasin siiski ka ühele naistest, keda pidasin teoreetiliselt võimalikuks võita – 18 sekundiga. Üks päris tugevatest jättis aga punkti võtmata ja nii lõpetasingi eeldatud viienda kohaga. Seekord siis sedasi.

Olin end kirja pannud ka enne järgmise päeva teatejooksu toimuvale öisele tavarajale, aga jalad huugasid ja tohutu väsimus oli peal. Kuna olin olnud rampväsinud juba mitmendat õhtut järjest, tegin järelduse, et mind kummitas ka mingi pisik või batsillus. Otsustasin targu meie AirBnB öömajja magama jääda ja anda endast parim teatejooksul. Nähes GPS-jälgimisest ja kuuldes hiljem muljetest, millise võsaraiumisega oli tegu, langetasin ainuõige otsuse. Magasin üheksa tundi nagu kivi (kui jätta välja kell 5.40 akna tagant möödunud väsinud piduliste häälekas mõmin).

Teatejooksu päevaks – mis viis osalejad taas kord Viljandi lossimägedesse – oli ilm õnneks jahenenud. 18 kraadi ja seenevihm meeldisid mulle ühtäkki väga. Minu kanda oli SK100 teise võistkonna viimane vahetus ja sain rajale tegelikult üleüldse kõige viimase jooksjana. Ühisstarti siiski ei jäänud, sain teate kenasti Andreselt üle võtta.

Nii Andres kui esimeses vahetuses jooksnud Juta soovitasid kasutada sildu, kus vähegi võimalik. Esimesse punkti minnes tundsin korra kõhklust minna kohe vallikraavi ületama, kuid mõtlesin, et hüva nõu ei tasu eirata ning lippasin edasi esimese silla poole. Hiljem GPS-ilt nägin, et tippnaised ründasid siiski kraavi, aga mina, vaadake, mängin teistsuguse käega kui nemad 😉

Teise punkti minnes nägin veel eelviimasena startinud võistleja, oma õe Meeli TON-i klubi vormis selga. See punkt oli aga hajutusega ning Meeli variant oli raskem ja kaugemal, nii et ta kadus mul silmist. Hiljem selgus, et sain tal kenasti eest ära ja me ei näinud enam kumbki üksteist rajal. See möödumine meie kohta siiski ei parandanud, kuna Meeli võistkond oli juba tühistatud.

Tagumistes, metsastes mägedes, kus nii mõnigi tegi suuri vigu, läks mul üle ootuste hästi. Kõik künkad olid õiges kohas, ma teadsin pidevalt, kus ma viibisin. Arvasin ka, et mul pole enam kedagi püüda ja võin kulutada kõik vajalikud sekundid kaardi uurimisele. Ennäe imet, kuskil viienda punkti kandis leidsin enda eest aga Tammede teise võistkonna ankruneiu. Joosta jaksas ta minust natuke paremini, kuid liikus veidi kaootilisemalt. Mõni sekund temast maas, jõudsime tagasi võistluskeskusse 9. punkti. Pärast 10ndat pööras tema paremale, mina aga suutsin märgata ainult vasakult mineku varianti. Kõige targem oleks olnud ilmselt minna tõesti paremale ja trügida kitsa võsariba kõrvale õhkõrnale kollasele joonele, kust nii mõnigi läks ja kiitis. Minu konkurendil aga ilmselt elegantne lahendus ei õnnestunud, sest rohkem me üksteist ei näinud ja mul õnnestus finišeerida rohkem kui minut enne teda. Nii et parandasin meie kohta viimasest eelviimaseks. Hurraa!

Tulemused

Peaaegu oleks aga kõik lõppenud väga nutuselt. Olin teinud enda kohta hea jooksu – läbinud oma vahetuse 10nda ajaga (selle rajavariandi lõikes 11nda ajaga) 18 võistkonna seas ning seda veel põhiklassis. Olin ka möödunud kahest võistkonnast, mis siis, et üks neist tegelikult tühistatud oli. Minu finišeerimise ajal käis aga juba ammu autasustamine ning korraldajad olid asunud starti kokku tõmbama, asetades selle käigus katastroofilisel kombel ühe nullimisjaama otse ajavõtuputka juurde, täpselt mahalugemisjaama ette. Endast kõik andnud finišeerija (loe: mina) virutas oma SI-pulga muidugi just sinna nullimisjaama. Õnneks üks korraldaja nägi, mis juhtus, ja ahastas koos minuga. Kõik oli läinud. Pulk oli tühi kui prillikivi. IT-mees teatas putkast külma näoga, et punktides olevate jaamade põhjal nad andmeid taastama ei hakka. (S.t see on alati võimalik, aga vastus oli selline, et nad ei tee seda.)

Sellise vastuse peale – mitte õnnetuse kui sellise peale – viskas mul juhtme ajutiselt kokku. Läksin ajavõtuputka taha ja hakkasin lihtsalt nutma. No mida hekki!? Mängus on ju kogu võistkonna tulemus ja võistlusel osalemise mõttekus ja tegu oli selgelt korraldajate veaga. Mis siis, et meie koht polnud hea – küsimus oli puhtalt põhimõttes!

Õnneks nägid minu ahastust pealt kaks minu N35 klassi konkurenti Helle ja Kadri, kes ärgitasid mind koheselt protesti kirjutama. Nende vaimsel toel kõmpisingi jätkuvas vihmasajus peakorraldajat otsima. Vormistasin pastaka ja paberi abil protesti ja suundusin siis auto juurde, et veel natuke hale olla ja midagi kuiva selga saada.

Protest lõppes õnnelikult (tegelikult ongi korraldavas klubis väga mõistlikud ja toredad inimesed) ja meie võistkond sai auga teenitud eelvimase koha protokollis kätte.

Täpselt sama olukord olla Eesti MV-l muide viimastel aastatel varemgi korra juhtunud – finiši juurde oli materialiseerunud ootamatu nullimisjaam, mida üks võistleja ka kasutas. Loodetavasti jääb kaks sedakorda kolmandata 🙂 Lõpp hea ja need teised väärt sõnad.

Eesti MV sprindi individuaaljooksu kaart:

Viljandi sprint N35Eesti MV sprindi teatejooksu minu vahetuse kaart:

Viljandi sprint teade 4

Iga kevad algab trööstitul lühirajal

Kevadine Eesti MV lühirada on aastaid olnud üks mu õnnetumaid võistlusi. Minu lemmik oli aasta 2014, kui ma võistlesin veel N21 klassis, mul hakkas palavusega paha, hakkasin lonkima ja kaotasin eelviimasele võistlejale üle poole tunni 🙂 Oleks kaotanud kümmekond minutit vähem, aga hoolimata sellest, et ma polnud kaugeltki kontrollaega ületanud, oli kaks punkti maastikult juba ära korjatud. Läksin pärast metsa läbikammimist korraldajatelt õigust nõudma. Sain võimaluse need kaks piiksu ärakorjatud jaamades ära teha ja oma suurepärane tulemus ära vormistada.

Tänavu läks selle kõrval nigu lepse reega. Põlvamaal toimunud võistlusel läksin esimesse punkti küll ebakindlalt, aga ma kujutan ette, et kui viitsiksin raja sisse skaneerida, siis peaaegu otse. Ma lihtsalt pidevalt väga-väga kõhklesin ja üritasin ümbritsevat võsa ülima tähelepanuga silmitseda, et oma asukohas väga-väga kindel olla. Võitjale Merike Vanjukile kaotasin sel etapil ligi kolmekordselt.

Sealt edasi läks mul enda meelest küllaltki hästi. Liikusin aeglaselt, aga kindlalt. Peamine maastikuvorm osutus olevat järsk kuppelmaastik, kaetuna üsna värskete raiesmikega. Orienteeruja unelm, ma ütlen, ainult soid oli neil raiesmikel vähevõitu. Ahjaa, raiesmike kõrval laius katkematu tuulemurd. No ei jaksanud ma seal kihutada, ainult ronisin.

Viiendasse punkti minnes tegin ainsa tõsisema vea. Mõtlesin, et teid ma ei kasuta, katsun pigem minimeerida tõusumeetreid. Ilmselt oli see täiesti vale valik, kuna järsk tõus teed pidi on ikka parem kui pisut vähem järsk tõus vihasel raiesmikul. Ja seejärel leidsin ma end 5. punkti kõrval olnud väikese lageda vastasküljelt, kuhu ma sattusin ei-tea-kuidas. Ilmselt põhjapoolselt lagedalt tulles tegin mingi 90-kraadise vea, millest ei saanud ma aru ei siis ega nüüd. Õnneks olid vahemaad väikesed ja asukoht uuesti tuvastatav.

Jätkasin nagu ennegi ja arvasin, et ju mul väga halvasti ei lähegi. Nähes aga, et Merike Vanjuk lõpetas kogu 3,4km raja 26 minutiga, samas kui mina 56-ga… Ka järgnevad võistlejad olid maha saanud poole tunni ligi jääva ajaga. No ma ei tea, ma tõesti ei tea, on nad nüüd robotid või tulnukad. Ahjaa, lõppkokkuvõttes jäin ma siiski eelviimaseks – rajale oli sattunud peale minu veel üks inimsoo esindaja, kes jooksis minuga üsna samasse auku.

Eks tule sügavalt südame põhja vaadata ja teha juhtunust õiged järeldused 🙂

Tulemused

unnamed (1)

Mõnus suvine sprindivõistlus

Sel korral oli mul iga-suvisest OK Orvandi sprindivõistlusest lausa kahju. Raplamaal toimuv üritus on alati väga mõnus olnud, sel aastal aga langes see ühele ajale miskisuguse rogainiga – ning kõvemad o-hundid eelistasid lühikesele sprindisutsakale rogaini. Nii jätkuski kõigile radadele kokku vaid 37 osalejat, neist minu klassi kolm. See aga ei vähendanud sugugi võistluse mõnusust, seda enam, et just oli kätte jõudnud esimene tõeliselt suvine päev.

Erinevalt eelmisest aastast ei olnud tegu linna-, vaid metsasprindiga. Natuke teedega pikitud võsa ning 300×400 meetrit metsa, keskmeks üksik mäekene. Meie raja punktidest valdav enamik nõudsid reljeefilugemise ja suuna peale jooksmise oskust. Pole kuigi kaelamurdev lähteülesanne, küll aga minu jaoks märkimisväärne seetõttu, et meie N35 klassiga sama rada jooksis ka N18 klass, kus joonel seisis 9-aastane Lisette.

Esmalt sain ma Lisette pärast esimest punkti umbes kümne minutiga kätte ning minu järel jõudis ta õigele teeotsale, kust suunduda teise punkti poole. Kolmas punkt jäi samale lagedale, aga sealt edasi kadusin ma Lisettel käest. Puhas jooksukiirus ei olegi meil kuigi erinev, kuid õnneks – tubli tüdruk! – ei hakanud Lisette pimesi minu järel liduma, vaid tegeles ka kaardi uurimisega, mis tempo alla viis.

Olles valinud 5. punkti minekuks otsetee ja vaadates, mis rada edasi toob, mõtlesin ma, et vaene Lisette lõpetab ilmselt nuttes nelja punktiga ja laskub sügavasse enesehaletsusse, millest tuleb teda järgnevatel päevadel järjepideva psühholoogilise mõjutustööga välja tõmmata. Aga see selleks, keskendusin esialgu oma jooksule.

Tavaliselt on mu vilets loomulik suunataju metsas orienteerumisel tuntavaks probleemiks. Seekord tegin hoolimata hea tempo hoidmisest siiski ainult ühe vea – ei saanud kohe kaheksandat punkti kätte, otsisin pilguga kõrget aeda ja käisin ka vasakul vaatetorni juures ära, kuid tegelikult oli tegu maadligi redutava kiviaiaga. Sealt edasi läks aga kõik ilusti. Võitsin oma klassi teist kohta pooleteise ja kolmandat kohta kahe ja poole minutiga. Nemad muidugi olid sünniaasta poolest N45 ja N50 klassi naised, nii et väga peadpööritava saavutusega selles mõttes tegu polnud. Võita on aga ikka tore 🙂

Kuid mis sai sellel toredal metsamaastikul Lisettest? Noh, pärast tunnipikkust metsas ringi traageldamist tuli ta tõesti välja, pisarad silmis. Aga punktiaegadega paberilipik paljastas kaks vägagi üllatavat asjaolu. Esiteks – Lisette ei võtnud järjest ära mitte neli, vaid lausa üheksa punkti! Ehk mitu punkti ka päris metsast, mille osas tal treening sisuliselt puudub. Teiseks – tegelikult võttis ta pärast seda ära ka iga viimase kui ülejäänud punkti, ainult et täiesti suvalises järjekorras (nagu ma saan aru, siis lihtsalt teiste orienteerujate järel ringi silgates). Aga ta pingutas ja ei andnud alla. Kokkuvõttes kiitsin teda ennastunustavalt ja lõpuks leidis ka tüdruk ise, et ju ikka läks hästi 🙂 Loomulikud eeldused heaks orienteerumiseks on tal igatahes oluliselt paremad kui minul.

Tulemused

unnamed

Piinad ja viinad Jüriööl Tartus

Eelmise postituse lõpp, et küll nüüd on hea minna Jüriöö teatejooksule, oli muide mõeldud irooniana. See ei pidanud olema ärasõnumine! Selleks see siiski osutus, sest nii hullu jooksu pole ma teinud enam ammu (kuigi tänavuse hooaja alguses on konkurents tihe).

Läksin Tartu kesklinnas rajale köhiseva ja ragisevana. Võtsin eelnevalt paratsetamooli (äkki poleks pidanud võtma, aga olen seda varemgi teinud). Sõin täpselt õigel ajal, enne jooksu pistsin veel paar kommi põske (äkki poleks pidanud, aga teen seda sageli ka jooksu kestel). Igatahes:

Minu väga tubli võistkonna eelnev, kolmas vahetus finišeerus 64 tiimi seas 15ndana. Hakkasin usinasti suruma ja esimesed kümmekond punkti õnnestus see päris hästi, tegin enda meelest täiesti tarku teevalikuid, kombineerides paratamatuid tõusuvõtmisi hästikalkuleeritud ringijooksudega. Ja siis: põmm! Toomemäelt uuesti all-linna Jaani kiriku juurde jõudes hakkas mu keha toimuva vastu jõuliselt protestima. Ma sain aru, et ilma naljata tuleks nüüd hakata päeva jooksul söödud toite suu kaudu väljutama. Pilt kõikus. Jätkasin liikumist, saades juba paarisaja meetri järel aru, et nüüd tuleks see jooks katkestada. Kuna minust sõltus veel nelja inimese tulemus, otsustasin katkestamist siiski edasi lükata, kuni jalalt kukun (mõtlesin viienda vahetuse ootel Raekoja platsil hängivale Markusele, kes Viljandist kohale oli tulnud ja puha).

Kõndisin ja sörkisin vaheldumisi, kogudes hoogu, et raja keskel Raekoja platsilt uuesti läbi minnes ikkagi jooksu teeselda. Tegin seda, aga Barclay platsil nurga taha kadudes jäin kõõksudes peaaegu seisma. Hinge tõmmatud, jätkasin edasivaarumist. Trepist üles tuikudes sattusin meeldivasse diskussiooni seal tipsutava punkarite (!) kambaga.

Punkar: miks ma ometi ei jookse, näe, mingu ma sealt trepist üles ja paremale.

Mina: ei jaksa

Punkar: tulgu ma siis nendega jooma

Mina: jaa, raudselt, kõik ongi vähese viina viga

Selle peale pistis üks punkaritest kepsaka sammuga minu kõrval trepist üles jooksma (!), endal kaks (!) pudelit viina käes. Seda kallist kraami oli ta lahkesti nõus minuga jagama. Mõtlesin korraks, kas suutäis viina võiks mind äkki aidata, kuid ei näinud mingit tõenäosust. Punkar vabandas seepeale, et ta ongi veidike nagu alkohoolik. Mina lohutasin teda, et kes meist poleks (kuigi mulle tundub, et meist kahest mina küll ei ole) 🙂 Lahkusime sõpradena.

Uuesti mäest üles jõudes tahtsin küll kõndida, aga mõtlesin all ootavale Markusele ja sundisin end jõuga sörkima. See kuidagi lausa õnnestus, kuigi oksemaitse oli endiselt suus (kahjuks ei räägi ma kujundlikult). Kaalusin põõsa taga minutise peatuse tegemist, aga mõtlesin ka seda edasi lükata, kuni õnnestub.

Ja siis. Teel 16ndast punktist 17ndasse vaatasin ma väga kribu trükiga kaarti esimest korda täiesti valesti, ja olin läbinud juba 90% teekonnast kõrgele mäkke 20ndasse punkti, kui taipasin, et olin õigest punktist totaalselt mööda jooksnud. Egas midagi, tagasi mäest alla ja mäest üles ja kirikuvaremetesse sisse. Just sel teekonnal meenus mulle, et mingil kahtlasel põhjusel oli ka meie meeskond varustatud GPS-iga ehk minu kakerdused on hiljem kõigile nähtavad…

Kui lõpuks pärast pikka kannatuste rada uuesti laugesse all-linna jõudsin ja finiši lõhna juba tunda oli, hakkas lõpuks õige pisut parem. Andsin vahetuse üsna pettunud näoga Markusele üle (kes hiljem minu kaotatud kaks kohta tagasi jooksis) ja mis seal salata, poetasin isegi väikese pisara, sest nii tulemus kui enesetunne olid haledad mis haledad. Etteruttavalt võib öelda, et jäin oma 54-minutise ajaga vahetuse 45ndaks. Minuga tavaliselt võrdväärsed konkurendid jooksid 41-45 minutiga. Oleks ma suutnud samuti kümme minutit kiiremini plagada, mis tervena oleks olnud üsna kindel, oleksime ühe koha võrra kindlasti tõusnud.

Tulemused

Meeskonnakaaslase Petri poolt hotellis London võetud sviidi saunas hakkas lõpuks veidike parem olla. Ei tea, kas see on nüüd positiivne või negatiivne järeldus, et meie klubi tiimidest kaugemale kui viimasesse ei võeta mind ilmselt enam pikka aega kui üldse (seekord olin kolmest tiimist tugevuselt teises, kuna tugevaid naisi nappis).

Huhh, ma ütlen.

Pikk öö Vasalemma metsas

Kolmapäeval sain maha ühe oma viimase aja vearohkema jooksuga. Süüdistada võib mulle äsja külla saabunud külmetust koos kurguvalu ja köhaga, aga sörkida ma iseenesest täitsa jaksasin. Lihtsalt mõttetegevus ei jaksanud ning eelistas sörkimise asemel sihitult ringi luusida.

Niisiis, Tallinna MV öisel tavarajal, N35 klassi puudumisel eliitklassis N21, distantsiks linnulennult 6,5km. Esimesed kuus punkti alistusid päris kergesti, sain kätte minust neli ja kuus minutit eespool startinud konkurendid, kellest ühega jäingi koos tiksuma. Teel seitsmendasse nägin, et tema keeras suure tee ristis paremale, mina otsustasin minna otse edasi ja hiljem paremale, lihtsalt et mitte Kertuga kokku jääda. Sain punkti ilusti kätte, aga ei näinud Kertut ei punkti läheduses ega hilisemal pikal sirgel teel kaheksandasse. Ahaa, tegi vea, järeldasin ma.

Minust neli minutit hiljem startinud tippklassi tegija, klubikaaslane Grete sai mu ka kätte alles kaheksandas punktis, mis oli täitsa hea tase. Kahjuks nägin Gretet peagi seejärel asfalttee ääres kägaras maas – oli kukkunud ja vigastanud äsja lõikusel käinud põlve ning otsustas katkestada. Lubas ise võistluskeskusse tagasi kõmpida ja mina jätkasin. Aga nüüd läks kõik hoopis teisiti.

Kümnenda punkti järsakuna kahtlustasin järjepanu mitut vale järsakut. Seejärel nägin kauguses lähenemas lampi, mida pidasin ilmselt õigustatult Kertu omaks. Meie klass oli üks viimaseid, kes rajale lasti, suurt kedagi teist enam metsas polnud. Otsustasin kiiresti punktist jalga lasta, et oma tulega mitte talle suunda kätte näidata – ja sattusin vasakule minnes mitte kahe aia vahele, vaid ilma piirdeta aeda sisse. Mitte midagi ei klappinud, aiast läbi ei saanud, koerad lõugasid, tükk aega läks arusaamiseks, mis värk on.

Enda peale pahasena jõudsin lõpuks 11. punkti lähistele, oletades, mitu minutit Kertu mult nüüd tagasi on võitnud (arvasin miskipärast, et ta startis minust kõigest kaks, mitte kuus minutit varem, ja olin sellevõrra murelikum). Ennäe imet, otse minu ees kargaski võsast välja Kertu ja pistis ajama juba järgmise punkti poole. Mina veetsin aga mitu-mitu minutit sealsamas võsas, enne kui talle järele sain.

Jälle läks ta mul käest, tõdesin hapult, ja jätkasin. Aga ei tulnud jätkata rohkem kui 13. punkti kanti, kui jälle, nagu kolm kopikat, leidsin selle ümbruses tuhlamas Kertu. Ta tegi mulle ka teene ja juhtis mu tähelepanu sellele, et ühel hetkel olin ma punktist pimesi möödumas. Aitäh. Kuigi ilmselt oleksin ta liikumist jälgides sellest ka ise aru saanud. Jätkasime koos ja koperdasime pärast liiga paremale kaldumist 14ndasse. Sealt edasi mõtlesin mina aga uhkelt läheneda 15ndale paremalt läbi võsa ja ennast kiviaeda kinni joosta. Mis aga metsas nähtavasti puudus, oli see kiviaed ise. Koperdasin ja kobistasin, nägin Kertu lampi lahkumas, aga ei saanud aru, kust täpselt ta tuli. Lõpuks koba peale jõudsin punkti kohale.

Jälle läks ta mul käest, tõdesin hapult (jah, jälle), ja jätkasin. Ilmselt oli aga närv sees ka mu tagaaetaval, kuna juba enne 16. punkti leidsin ta taas kord enda eest teerajalt. Edasi liikusime sõbralikult koos ja kuigi Kertu finišeeris pisut enne mind, sain ma aru, et ka neist oletatavast kahest minutist tegi ta tasa vaid sekundeid.

Peagi finišeeris ka teine minu poolt varem kinni püütud konkurent ja hõivasimegi kenasti viimased kolm kohta. Minu aeg oli 1h20min, võitjal, noh, mis siin salata, 49min.

Selle taustalt on hea täna startida Jüriöö teatejooksul, kus Grete kõrvalejäämisel (toosama kukkumine osutus oodatust tõsisemaks), kuulun mina mitte klubi kolmandasse, vaid juba teise võistkonda. Kuna tervis vahepeal pole kahjuks paranenud, on see nagu mäng jokkeritega – vormist saad aru alles siis, kui põlve maast tõstad ja suruma hakkad. Õnneks vähemasti on naised teises ja neljandas vahetuses (mina olen neljandas), esimeses vahetuses oleks närv suurem ja kurbus teistest mahajäämise üle veidi sügavam.

IMG_0496

Sise-O esimene võidukarikas

… õnnestus mul saada võistlusel, kus kohal oli vaid 13 naist, nendestki viis alla kümneaastased kribalad. Aga see polegi nii hirmus oluline, kuna Lasnamäe spordihallis toimunud hooaja viimasel etapil osales siiski ka üks mu viimase paari aasta suuremaid konkurente Triina. Õigemini olen ma järk-järgult talle konkurendiks kasvanud, kuna veel eelmisel talvel ei saanud ma sise-orienteerumises isegi unistada tema võitmisest.

Tänavu aga olin ma Triinast jagusaamisele olnud kahel korral väga lähedal. TTÜ peamajas olin end finaali lõpuks siiski nii segi jooksnud, et ei suutnud enam leida kaardilt seni kasutamata otseteid, vaid kasutasin vanu, ja mängisin väikese edumaa paari punktivahega maha. Audentese spordihoones pealampidega etapil juhtus aga selline lugu, et oleksin äärepealt ära võitnud kogu võistluse, aga taas kord, olin end parajalt segi jooksnud ja jätsin viimase kaardivahetuspunkti (finaalis on mitu kokkuklammerdatud kaarti, mida järjest tuleb läbida) lihtsalt märgistamata. Ka Triina tühistati seekord sellesama punkti pärast, mida tema küll üritas võtta, kuid ei mallanud ära oodata pulga piiksumist ehk punkti võtmist ei fikseeritud ära.

Nüüd siis jätkus sama ooper – kord Vestmann peal, kord Piibeleht. Esimeses eeljooksus kaotasin Triinale 9 sekundiga, teises võitsin teda omakorda 7-ga. Ülejäänud kaotasid meile juba paarikümne protsendi ringis.

Finaalis alustasime Triinaga koos – kaartide järjekord võib igal võistlejal olla erinev, meil aga sattus esimene olema ühine. Sörkisime rahulikult, seejärel läksid teed lahku. Mõtlesin, et olen kaval ja hakkan kiirendama. Lidusin ja lidusin. Viimane kaart oli taas kord ühine. Ainsast teisel korrusel olevast punktist nr 22 mööda kaldteed väljudes nägin Triinat samast teest üles tulevat. See asjaolu viis mind sellisesse elevusse, et kaotasin pea ega märganud võimalust minna 23ndasse mööda saali äärt, vaid jooksin ringiga saali keskele ja põiklesin takistuste vahel.

Polnud ime, et pärast 23. punkti oli meie vahe vähenenud. Nüüd kaotasin ma aga alles tõeliselt pea ja üritasin läheneda 24. punktile valelt poolt aeda – olles juba sinna jõudnud, oli ainus võimalus punkti õigesse asukohta jõuda suure ringiga. Nüüdseks olin mina juba tagapool, täpselt Triina seljas kinni. Nii võtsime me ka viimase punkti ja finiši…, kus aga selgus, et elevusse polnud sattunud ainult mina. Nimelt oli Triina võtnud meie kohtumise järel vale 23. punkti (seal olid ridamisi punktid iga joone taga). Seega tuli minul oma elevuse eest maksta väiksemat hinda ja osutusingi võistluse võitjaks 🙂

Mis siin salata, eriti tore oli selline edu – kuigi väikeses konkurentsis – pärast täielikku feilimist nädalavahetuse Karjalaskevõistlusel.

Ülihästi läks ka meie pere ülejäänud osalejatel. Mu õde Meeli tuli kokkuvõttes kolmandaks, mis oli ta esimene sise-orienteerumise poodiumikoht. Minul muide oli teine, kuu aega agasi TTÜs tulin kolmandaks. Erilise saavutusega sai aga maha Lisette, üks viiest eelmainitud kribalast – kes võitis ära kogu B-finaali, kus temaga konkureerisid kolm samasugust tütarlast ja kaks täiskasvanud naist. Lisette jooksis ilusti ja kiirelt, maldas kontrollida punktinumbreid ja orienteerus nagu vana mees. Olin oi kui uhke, aga eriti rõõmus olin ma veel tüdruku säravaid silmi vaadates. Aijee. Palju õnne meile kõigile!

Tulemused leiab siit.

Pea ees, tundmatus kohas mägedesse

Juba eelmisest aastast jäi Võrumaal toimunud o-hooaja avapaugust nimega Karjalaskevõistlus mällu hää tunne. Ilm oli ilus, jooks oli suhteliselt lihtne ja kulges hästi. Mõeldud, tehtud, leidsime end ka sel aastal juba reede õhtul Võrust, Kubija hotellist (Sixten Silla nimelisest toast!!). Lisaks kahele päevasele jooksule võtsime seekord uljalt ette ka ühe öise ehk kroonisime täielikku treenimatust kolme võistlusega kahe päeva jooksul.

Etteruttavalt võib öelda, et eelmise aasta muljega ühist pakkus ainult kaunis ilm. No ja orienteerumistehniliselt polnud seegi kord kuigi raske. Hästi ei läinud aga kahjuks midagi.

Tavaraja (6km) alguses seadsin endale eesmärgiks mitte jääda kõige viimaseks. Hinnates oma nelja konkurenti sain aru, et ainult ühte neist on reaalne lootus võita, kuna varasematel aastatel olen seda korduvalt teinud. Metsa kohale jõudes nägin aga, et sellega need lootused ka piirduvad, kuna esimest mäenõlva jalaga katsudes hakkasin ma koheselt otsi andma. Seisad sisuliselt paigal, proovid mudas pidepunkte leida, jalad on ääreni piimhapet täis, ja ainult kõõksud hinge. Võib ju arvata, et talvel kord nädalas 3-4km joostes pole vorm väga halvenenud, aga reaalsusele näkkuvaatamine on sel juhul füüsiliselt valus.

Kuna finišis selgus, et minu ainus teoreetiline konkurent on katkestanud, purunes  eesmärk mitte viimaseks jääda haledalt. Ülejäänud kolmest naisest kahele kaotasin kolmandikuga, kolmandale kuue ja poole minutiga, minu ajaks 1:10:58.

Vahepeal lebotasime poolsurnuna hotelli saunades, mina lisaks veel poolteist tundi voodis, kuni teised õhtust sõid (mina tellisin juustupalle ja sõin päeval ostetud saiakesi). Kella üheksa eel tagasi Puigale võistluskeskusse jõudes keeras mul kõhus, peal olid külmavärinad ja kahe kõrva vahel keerles udu. Nii polnud imestada, et kuigi tegu oli sprindivõistlusega, sai hea konkurent Ingrid Piht mind juba kolmandas punktis minutiga kätte. (Teel esimesse punkti ma isegi seisin korraks, et aru saada, milline osa kollakas-pruunikast kaardinurgast on õieti asfalttee. Sprindis EI seista.)

Mõne punkti püsisin Ingridiga koos, aga kuna minu kompass kiskus mind oluliselt rohkem paremale kui tema oma teda, kadus ta peagi. Õigus oli mõistagi Ingridi kompassil. Minu üllatuseks ei olnud sealtmaalt aga sugugi enam tegu linna-, vaid pesuehtsa metsajooksuga. Kogemus tipnes suhteliselt kiirevoolulise jõe ületusega mööda kohta, mis kaardil näis sillana, kuid tegelikult oli silla vundamendi riismetest tekkinud koolmekoht. Oli värskendav küll 🙂 Kogemuse paremaks analüüsimiseks ootas teisel pool jõge mudane seinakujuline kallas, kus turnides oli aega rahulikult mõtteid mõlgutada.

Kuna sellel distantsil olid klassid N35-45 koos, õnnestus mul ühte N45 klassi naist Maarit ka võita. Kõige noorem ja särtsakam pidin passi järgi olema mõistagi mina. Eelviimane koht tähendas ühtlasi kolmandat, mis tõi muide isegi auhinna – meie enda hotelli spaa kinkekaardi. Eks siis näis, millal ma jälle Võrumaale sauna satun.

Üllataval kombel tundsin ma järgmisel hommikul pärast kaheksatunnist und ennast kõvasti paremini. Ju õnnestus õiges asendis magada. Tulemus tuli küll identne eelmise päevase jooksuga – aga üllatuslikult oli enesetunne palju parem ja ma tajusin juba, nagu kontrolliksin oma minekut mina ise, mitte kurjad seinakujulised mäed. 3,6km raja läbisin ajaga 40:09 (võitjatele kaotasin protsentuaalselt sama palju kui päev varem, nemad jooksid 30min ringis). Katkestanud konkurendil ilmselt juhtus midagi ja teisel päeval ta starti ei jõudnudki.

On esmaspäeva õhtu ja ma olen endiselt sellest jooksust väsinud. Kokkuvõttes olen muidugi väga rahul (jah, muidugi!) ja mõtisklen huviga, kas sellest hooajast ka midagi paremat õnnestub välja pigistada.