Sise-O esimene võidukarikas

… õnnestus mul saada võistlusel, kus kohal oli vaid 13 naist, nendestki viis alla kümneaastased kribalad. Aga see polegi nii hirmus oluline, kuna Lasnamäe spordihallis toimunud hooaja viimasel etapil osales siiski ka üks mu viimase paari aasta suuremaid konkurente Triina. Õigemini olen ma järk-järgult talle konkurendiks kasvanud, kuna veel eelmisel talvel ei saanud ma sise-orienteerumises isegi unistada tema võitmisest.

Tänavu aga olin ma Triinast jagusaamisele olnud kahel korral väga lähedal. TTÜ peamajas olin end finaali lõpuks siiski nii segi jooksnud, et ei suutnud enam leida kaardilt seni kasutamata otseteid, vaid kasutasin vanu, ja mängisin väikese edumaa paari punktivahega maha. Audentese spordihoones pealampidega etapil juhtus aga selline lugu, et oleksin äärepealt ära võitnud kogu võistluse, aga taas kord, olin end parajalt segi jooksnud ja jätsin viimase kaardivahetuspunkti (finaalis on mitu kokkuklammerdatud kaarti, mida järjest tuleb läbida) lihtsalt märgistamata. Ka Triina tühistati seekord sellesama punkti pärast, mida tema küll üritas võtta, kuid ei mallanud ära oodata pulga piiksumist ehk punkti võtmist ei fikseeritud ära.

Nüüd siis jätkus sama ooper – kord Vestmann peal, kord Piibeleht. Esimeses eeljooksus kaotasin Triinale 9 sekundiga, teises võitsin teda omakorda 7-ga. Ülejäänud kaotasid meile juba paarikümne protsendi ringis.

Finaalis alustasime Triinaga koos – kaartide järjekord võib igal võistlejal olla erinev, meil aga sattus esimene olema ühine. Sörkisime rahulikult, seejärel läksid teed lahku. Mõtlesin, et olen kaval ja hakkan kiirendama. Lidusin ja lidusin. Viimane kaart oli taas kord ühine. Ainsast teisel korrusel olevast punktist nr 22 mööda kaldteed väljudes nägin Triinat samast teest üles tulevat. See asjaolu viis mind sellisesse elevusse, et kaotasin pea ega märganud võimalust minna 23ndasse mööda saali äärt, vaid jooksin ringiga saali keskele ja põiklesin takistuste vahel.

Polnud ime, et pärast 23. punkti oli meie vahe vähenenud. Nüüd kaotasin ma aga alles tõeliselt pea ja üritasin läheneda 24. punktile valelt poolt aeda – olles juba sinna jõudnud, oli ainus võimalus punkti õigesse asukohta jõuda suure ringiga. Nüüdseks olin mina juba tagapool, täpselt Triina seljas kinni. Nii võtsime me ka viimase punkti ja finiši…, kus aga selgus, et elevusse polnud sattunud ainult mina. Nimelt oli Triina võtnud meie kohtumise järel vale 23. punkti (seal olid ridamisi punktid iga joone taga). Seega tuli minul oma elevuse eest maksta väiksemat hinda ja osutusingi võistluse võitjaks 🙂

Mis siin salata, eriti tore oli selline edu – kuigi väikeses konkurentsis – pärast täielikku feilimist nädalavahetuse Karjalaskevõistlusel.

Ülihästi läks ka meie pere ülejäänud osalejatel. Mu õde Meeli tuli kokkuvõttes kolmandaks, mis oli ta esimene sise-orienteerumise poodiumikoht. Minul muide oli teine, kuu aega agasi TTÜs tulin kolmandaks. Erilise saavutusega sai aga maha Lisette, üks viiest eelmainitud kribalast – kes võitis ära kogu B-finaali, kus temaga konkureerisid kolm samasugust tütarlast ja kaks täiskasvanud naist. Lisette jooksis ilusti ja kiirelt, maldas kontrollida punktinumbreid ja orienteerus nagu vana mees. Olin oi kui uhke, aga eriti rõõmus olin ma veel tüdruku säravaid silmi vaadates. Aijee. Palju õnne meile kõigile!

Tulemused leiab siit.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s