Vettinud odüsseia tavarajal

Kui ma eelmisel pühapäeval pärast Kütiorus toimunud Eesti MV orienteerumise tavarada oma vanemaid külastasin, mainis isa nagu mokaotsast enne hüvastijättu, et ta vist ei hakka küsima, kuidas mul võistlusel läks. Noh et tulemused räägivad enda eest ise.

Numbrid on tõesti kõnekad – 25 minutit kaotust eelviimasele -, kuid pisut saab neid siiski kommenteerida.

Nähes minu klassis osalejate nimekirja, mõistsin ma, et võin neist võita ehk ainult ühte – minu kunagist noorteklasside konkurenti, kes vahepealsed 15-20 aastat vist pausi on pidanud. Üleüldiseks eesmärgiks seadsin aga mitte kaotada Merike Vanjukile üle kahe korra. Mis siin ikka mingist kohast unistada – või kui, siis eelviimasest.

Võistluspäeval jõudsime parklasse kohale veel ilma vihmata, kuigi Tartu poolt tulijad rääkisid, et seal olla sadanud nii, et tuli auto korduvalt tee äärde seisma jätta. (Meie saabusime seekord Pärnu poolt, kuna olime Andrese ja Kataga väikesel ringreisil.) Peagi jõudsid rajupilve haledad, kuid järjekindlad jäänused ka meieni, lahkumata muide enne sügavat ööd.

Vihm jooksu ei riku, kui tegu pole just erilise tormiga. Samuti ei süüdista ma kaarti, rajameistrit ega konkurente. Esimesse punkti minnes tundsin veel mõningast särtsu, aga ühtäkki leidsin end laialivalguval maastikul täiesti kadununa. Kolme minutiga lendas selga Maret Vaher, kes kadus kuskile vasakule. Kuni ma nõutult kaarti uurisin, jõudis ta teisegi korrale nähtavale ilmuda ja kaduda, samuti möödus mu eest kuus minutit hiljem startinud Merike Vanjuk, kes kihutas nii, nagu ajaks teda taga hullunud emakaru. Kui karu ei järgnenud, mõistsin, et Merike on ilmselt äsja punkti kätte saanud – sain kaardi selle teooriaga kuidagi klappima ja laveerisingi ebakindlalt punkti. Hiljem sain teada, et samas piirkonnas asunud esimeste punktidega tehti vigu massiviisiliselt, sealhulgas isegi eliitklassis kuni 20 minutit. Mina esinesin umbes poole väiksema veaga.

Edasi oli särts kadunud, sain aru, et oma parimat anda ei õnnestu. Kütioru järsku kallast tuli võtta küll ainult ühel korral, samuti ei sattunud ma orgu ületades nii vesisesse sohu, et oleks võinud ujuma hakata (Andres sattus). Aga ikkagi ei leidnud ma seda sisemist mootorit, mis oleks suutnud mind veenda, et ma tegelikult jaksan küll. Olin teel neljandasse punkti, kui ühtäkki nägin enda taga teel taas kord Merike Vanjukki, kes nüüd kihutas juba meie kaheksanda punkti suunas, imaginaarne karu endiselt kannul. Tema reibas samm suutis mind innustada vaid… pisut.

(Peab ka mainima, et teel teise punkti nägin ma metsas päris reaalset looma. Uurisin kaarti, kui paarikümne meetri kaugusel hakkas võsa ragisema. Oodatud orienteeruja asemel väljus sealt pesuehtne põder, kes jõulise tempoga edasi kappas, õnneks minust eemaldudes.)

Kuni 11. punktini kulges mu jooks stabiilselt, vigu eriti ei teinud, sörgist enamat ka välja ei pigistanud. 11. punktiga sattusin aga kitsikusse, kuna punkti juures oleva raiesmiku alumisel äärel kükitas üks minu otsitavaga täpselt sarnane tilluke soo, mida kaardil teps mitte ei leidu. Vaatasin küll, et olen raiesmikule liiga lähedal, aga kõndisin siiski mõtlikult piki soo äärt edasi-tagasi ja vaatlesin seda nõudlikult. Paar minutit panin sinna hakkama.

Lõpetades olin viimsegi ihurakuni märg ja täiesti väsinud – mida tõestas ka mitu tundi pärast lõpetamist kestnud ohjeldamatu külmatunne. Naljakas küll, kuid oma eesmärgi ma täitsin – pika puuga kõiki võitnud Merike Vanjuki kahekordne aeg oleks olnud 1:49:42, minul aga 1:46:34 (distantsiks 7km, reaalselt läbisin 9,87km). Miskipärast väga hea tunne siiski polnud.

Ahjaa, ainsat reaalset konkurenti oleksin suutnud võita küll – kui ta poleks pärast 1 tunni ja 57 minutiga üheksandasse punkti jõudmist järgmise asemel mingit vale punkti võtnud. Tulla oli tal selleks hetkeks imevähe, nii et kahju kohe.

Samas oli positiivne tulem võistlusest see, et mu jõuvarud ei olnud finišisse jõudes siiski ammendunud, nii et küpses lausa mõte sel aastal esmakordselt ka Eesti MV pikal rajal osaleda. Distantsid on seal tavaliselt 12km kanti, aga maastik ei ole väga-väga nõudlik. Eks näis, kas julgen mõtte ka teoks teha.

tavarada n35

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s